lol2

ma siin mõtlen ja arutlen kertuga Skypes ja meenub luuletus:

Mis teha? Mis teha?
Kui kirp järab keha?
Sa võta raudreha
ja süga siis keha.

hahahaa~~

Selle sain ma ema käest ja ema sai oma töökaaslase käest. :D
Ma jõudsin ka Keissyga järeldusele, et ma olen kohutav ego. ;D

lol

Ma olen haige. PAlavik on :D
Tegin just Kertust laulu :D
Viis on sama mis lool: "Kes elab metsa sees?"

Kes istub arvutis?
Kes istub ööni arvutis?
Kes istub arvutis?
Seal istub Kertuke!
Seal istub uimas Kertuke!
Sel istub Kertuke!

hahahaaa...
Ma ikka veel naeran.
cya!

Uni

Ma otsustasin kirjutada üles unenäo, mida ma täna nägin.
Kõik oli seotud ühe mehega, kes eles põgenikuna asustamata metsas. Ta elas maa all. Tal olid seal igasugst sorti mugavusi. See oli nagu üks luksus korter. Esimene asi, mis mul unenäost menub oli see, et ma olin seal korteris ja suhtlesin selle mehega. Ta oli unenäos minu isa. Ta räääkis mulle enda maailmast. Järgmine hetk me olime Pikal tänaval, kus oli palju autosid ja sõitsime autoga mööda seda tänavat. Kuidagi me jõudsime mingi ukse juurde ja sõitsime seat autoga sisse. Isa ütles võtmesõna(mida ma ei mäleta) ja kõik muutus valgeks. Mingi paar sekundit hiljem lendasime me autoga läbi pilvede ja all laius küla, seal oli ka viis vikerkaart, igaüks oli eri värvi. Meie lendasime teisse vikerkaarde, mis oli punane, esimene oli roheline ja kolmes oli sinine(teisi ma ei mäleta :D). Me jõudsime mingisse ruumi, seal sagisid ringi põhjapõdrad(vist). Pärast toda hetke ei mäleta ma, mis juhtus. Mäletan jälle sellest saadik, kui ma mingite võõraste inimestega, kes unes olid sõbrad, sama moodi lendasin. Käisime ka siis ära seal imelikus kohas, kuid nüüd me ei läinud auto, vaid saaniga, mida juhtisid hobused :D. Siis tuli jälle mälukas. Järsku me olime Ellu ja Kishuga koolis ja Signe Rõõmus ajas meiga jutu. Olime neljanda ja kolmanda korruse vahepeal, seal oli akna laud. Me olime täpselt sellel poolel, kus asub Bioloogia ja muusika klass. Tuli välja, et meil pidi kaks muusikat tulema, täpselt viies ja kuues tund reedesel päeaval. Siis tuli mälukas, ainult seda mäletan, et tunnis olime me neljakesi, mina, Ellu, Kishu ja Signe, ja meil oli kohutavalt lõbus. 0.0 Siis ma ärkasin ülesse ja mul oli tunne nagu see võlumaa värk oleks päriselt eksisteerinud. Mul on harva nii tõelisi unenägusid.

Ja see oli minu unenägu. Kui ma veel mõni kord, mõnda unenägu mäletan, kriban siia üles. :D

:D

Ma pole jälle tükk aega midagi postitanud. Tänu sellele, et ma uurisin oma eesti keele töövihikut saate lugeda kahtlast juttu. Pidi lihtlausetega jutu tegema. Esimene lause oli antud.

Musta mantliga mees hiilis öösel vaikselt akna juurde. Ta koputas aknale. Keegi ei vastanuid. Mees koputas uuesti. Seekord tuli aknale naine. Naine oli ilus. Ta avas akna. Karjus mehe peale umbes pool tundi. Pidas pausi. Mees tõmbus näost kaameks. Naine karjus veel tund aega. Naabrid vaatasid neid imelikult. Naine pidas pausi. Mees hüpas aknast sisse. Jooksis magamistuppa. Hüppas voodisse. Jäi magama. Naine vaatas imestunult seda pealt. Järgmisel päeaval ootas meest lahutus.

Onjuu ma olen kuri :D

ma ei viitsi vist enam selle eelmise jutuga jamada. Nii et ma jätan teid teadmatusse.
(Nüüd ma olen veel kurjem :D)

heia

see eelmine postitus oli näpu vääratus niiet ärge seda vaadake. MA mõtlesin, et ma ei viitsi hetkel arvutisse kirjutada ja ma kirjutan vahe peale jälle luuletuse.

aeglaselt tirib mu arvuti,
DOMO online`i
kurat, tee kiiremini,
persse teeb aeglasemini.

see oli veel kahtlasem luuletu, kui eelmine xD
Aga nagu kishu ütles: See on ingi luulu, mida iga päev ei kuule.
Tegelt ei kuule jah iga päev, ainult üle päeviti :D

Küll ma olen kaval. (Ennast kiitmast, ma ei väsi)

näeme varsti ja ma üritan selle loo arvutisse trükida.

cya!

haa

Ainult sinule!

Minu esimene järjejutt. Loodan et meeldib. Algselt on vihikus, kuid nüüd kirjutasin muutustega arvutisse ja nüüd saate teie ka näha seda. :D

I Peatükk: Lahkumine

Kostusid lohisevad sammud, mida poleks tavaelu käras kuuldagi, kuid pikas, tühjas ja vaikses koridoris tundusid need kurja kuulutavalt valjud. Sammude omanik liikus mõõda koridori, pimeduse tõttu polnud võimalik isikut tuvastada. Tundmatu kõndis teisele poole koridori ja katsus kõige lähemal asuvat ukse linki. See oli lukus. Võõras kolistas võtmetega, otsides õiget võtit, leidnud selle, avas ta ukse ja astus uke kiuksudes pimedasse ruumi.

Järsku läks tuli põlema, tundmatu võpatas ja läks näost valgeks kui nägi, mis teda ruumis ootas. Kuna tuli põles on võmalik tundmatut kirjeldada. Uksel seisis 19-aastane noormees, kes oli ilu ideaal, kui seda nii võib nimetada. Tal olid mustad õlgadeni juuksed, sügavad tumerohelised silmad, veidi bruntis huuled, pahameelest, Keha oli pikk ja lihaseline, nagu korvpallur, mida ta ka oli. :D Hoolimata oma täiuslikust kehast kandis ta lohvakaid riideid, mis olid jube pikad ja tekitasid seda kõledat lohisevat häält.

Poiss seisis tavalisa kahetoalise korteri esikus. Esiku ühes nurgas vedelesid jalatsid ja parem poolsel seinal olid nagid, vaskak poolses seinas oli kaks ust üks, mis viis elutuppa ja teine, mis viis vetsu. Poiss suundus ärritunult vetsu, mis oli u kohta jube suur. Seal oli vetsupott, kaks pesumasinat ühe seina ääres ja suur dussi nurk kempsu tagumises osas. Kuna ema ei olnud vetsus liikus noormees tagasi esikusse ja sealt edasi elutuppa, kus oli suhteliselt vähe ruumi, sest peaaegu kogu ruumi võtsid enda alla suured raamaturiiulid ja kaks diivanit. Selles ruumis oli ka plasmateler, mis hetkel ei töödand. Kuna ema polnud ka elutoas suundus poiss juba kannatust kaotades kööki, mis oli ühe tavalise eestlaste magamistoaga sama suur. Loomulikult oli köögis pliit, laud ja tool, kuid lisaks oli ka veel nõudepesumasin, migrolaine ahi ja midagi täiesti pentsikut: korstna jalg, mis ajas mõnusat suitsu lõhna.

Kuid näe ebaõnnetust, ema polnud ka köögis. Loomulikult suundus poiss kohe ainsasse ruumi, mida ta polnud läbi vaatanud ehk siis magamistuppa. Magamis toas oli kaks voodit, üks kaheinimese oma ja teine lai üheinimese oma. Mõlemad olid akna all ja nende vahel oli kolme meetrine vahe käik. Ruumi teises otsas oli laud, laua peal oli laualamp ja arvuti, lisaks neile oli laual ka tühi ruum, kus oli hea õppida. Toas oli ka veel suur kummut, mis oli riietest pungil.

Nagu noormees oli arvanud, oli ema magamistoas. Poiss viskus sellili voodile ja jälgis ema. Ema kuges ühte romaani ja ei pööranud vähimatki tähelepanu oma pojale. „Ma kolin välja.“ lausus noormees rahulikult ja jätkas, hoolimata sellest et ema ei reageerinud üldse: „Ma leidsin ühe ilusa korteri kesklinnas. Korter on juba ostetud ja ootab uut elaniku.“ Tundmatu hüpas püsti ja sammus sõnagi lausumata riidekapi poole, kust ta võtis oma riided ja torkas need lähedal asuvasse suurde kohvrisse. Ema sai lõpuks suu lahti ja lausus, pehmel häälel: „Miks sa välja kolid? Oleks sul vähemalt oma naine.“ Noormees muigas ja sõnas ema poole pöördudes ning samal ajal laua poole liikudes: „ Jälle hakab pihta. Ma juba seletasin sulle, et ma olen täisealine ja tahan veidike privaatsust.“ Poiss kuulis ema ohkamas ja naeratas endamisi, samal ajal lauasahtleid kohvrisse tühjendades. `Vähemalt on mööbel sees.`mõtles poiss endamisi. Kohver pakitud, suundus ta ema poole ja lausus: „Tule külla kui aega saad.“ Kuulmata ema vastust, haaras ta kohvri ja peaaegu jooksis koridori, kus ta jalanõud jalga ajas ja kohvrit kaasa tirides uude koju läks. „Näeme!“ hüüdis ta veel ukse vahelt, enne kui uks kinni vajus ja asus siis uue kodu poole teele.

Jätkub...

haaa!!!

Ma siis alustuseks kirjutan siia ka midagi. Näiteks seda, et mul on üks järjekas vihikus pooleli. see tuleb arvutisse kirjutada ja siia üles panna. Aga kirjutaks vast ühe luuletuse.

Arvutis istun ma
Ja Tauri liitub peagi ka.
Arvutis talle meeldib.
Kellele ei meeldiks?

Ok, see oli nüüd mingi lambikas. :D
Lihtsalt pidin kuidagi alustama. xD