Ainult sinule!

Minu esimene järjejutt. Loodan et meeldib. Algselt on vihikus, kuid nüüd kirjutasin muutustega arvutisse ja nüüd saate teie ka näha seda. :D

I Peatükk: Lahkumine

Kostusid lohisevad sammud, mida poleks tavaelu käras kuuldagi, kuid pikas, tühjas ja vaikses koridoris tundusid need kurja kuulutavalt valjud. Sammude omanik liikus mõõda koridori, pimeduse tõttu polnud võimalik isikut tuvastada. Tundmatu kõndis teisele poole koridori ja katsus kõige lähemal asuvat ukse linki. See oli lukus. Võõras kolistas võtmetega, otsides õiget võtit, leidnud selle, avas ta ukse ja astus uke kiuksudes pimedasse ruumi.

Järsku läks tuli põlema, tundmatu võpatas ja läks näost valgeks kui nägi, mis teda ruumis ootas. Kuna tuli põles on võmalik tundmatut kirjeldada. Uksel seisis 19-aastane noormees, kes oli ilu ideaal, kui seda nii võib nimetada. Tal olid mustad õlgadeni juuksed, sügavad tumerohelised silmad, veidi bruntis huuled, pahameelest, Keha oli pikk ja lihaseline, nagu korvpallur, mida ta ka oli. :D Hoolimata oma täiuslikust kehast kandis ta lohvakaid riideid, mis olid jube pikad ja tekitasid seda kõledat lohisevat häält.

Poiss seisis tavalisa kahetoalise korteri esikus. Esiku ühes nurgas vedelesid jalatsid ja parem poolsel seinal olid nagid, vaskak poolses seinas oli kaks ust üks, mis viis elutuppa ja teine, mis viis vetsu. Poiss suundus ärritunult vetsu, mis oli u kohta jube suur. Seal oli vetsupott, kaks pesumasinat ühe seina ääres ja suur dussi nurk kempsu tagumises osas. Kuna ema ei olnud vetsus liikus noormees tagasi esikusse ja sealt edasi elutuppa, kus oli suhteliselt vähe ruumi, sest peaaegu kogu ruumi võtsid enda alla suured raamaturiiulid ja kaks diivanit. Selles ruumis oli ka plasmateler, mis hetkel ei töödand. Kuna ema polnud ka elutoas suundus poiss juba kannatust kaotades kööki, mis oli ühe tavalise eestlaste magamistoaga sama suur. Loomulikult oli köögis pliit, laud ja tool, kuid lisaks oli ka veel nõudepesumasin, migrolaine ahi ja midagi täiesti pentsikut: korstna jalg, mis ajas mõnusat suitsu lõhna.

Kuid näe ebaõnnetust, ema polnud ka köögis. Loomulikult suundus poiss kohe ainsasse ruumi, mida ta polnud läbi vaatanud ehk siis magamistuppa. Magamis toas oli kaks voodit, üks kaheinimese oma ja teine lai üheinimese oma. Mõlemad olid akna all ja nende vahel oli kolme meetrine vahe käik. Ruumi teises otsas oli laud, laua peal oli laualamp ja arvuti, lisaks neile oli laual ka tühi ruum, kus oli hea õppida. Toas oli ka veel suur kummut, mis oli riietest pungil.

Nagu noormees oli arvanud, oli ema magamistoas. Poiss viskus sellili voodile ja jälgis ema. Ema kuges ühte romaani ja ei pööranud vähimatki tähelepanu oma pojale. „Ma kolin välja.“ lausus noormees rahulikult ja jätkas, hoolimata sellest et ema ei reageerinud üldse: „Ma leidsin ühe ilusa korteri kesklinnas. Korter on juba ostetud ja ootab uut elaniku.“ Tundmatu hüpas püsti ja sammus sõnagi lausumata riidekapi poole, kust ta võtis oma riided ja torkas need lähedal asuvasse suurde kohvrisse. Ema sai lõpuks suu lahti ja lausus, pehmel häälel: „Miks sa välja kolid? Oleks sul vähemalt oma naine.“ Noormees muigas ja sõnas ema poole pöördudes ning samal ajal laua poole liikudes: „ Jälle hakab pihta. Ma juba seletasin sulle, et ma olen täisealine ja tahan veidike privaatsust.“ Poiss kuulis ema ohkamas ja naeratas endamisi, samal ajal lauasahtleid kohvrisse tühjendades. `Vähemalt on mööbel sees.`mõtles poiss endamisi. Kohver pakitud, suundus ta ema poole ja lausus: „Tule külla kui aega saad.“ Kuulmata ema vastust, haaras ta kohvri ja peaaegu jooksis koridori, kus ta jalanõud jalga ajas ja kohvrit kaasa tirides uude koju läks. „Näeme!“ hüüdis ta veel ukse vahelt, enne kui uks kinni vajus ja asus siis uue kodu poole teele.

Jätkub...