Hulkurkiisu Mäu

Elas kord üks hulkurkiisu. Keegi ei teadnud, kust ta tuleb või miks ta hulgub. Ta oli külastanud palju erinevaid maid ja linnu. Kanaküla, Koertelinn, Lambakari ja Kanaaritaevas olid mõned silmapaistvamad paljude seas. Kõikjal võeti teda hästi vastu, hoolimata tema teadmata päritolust.

Ühel päeval pärast pikka väsitavat teekonda, otsustas ta Kiisude-Külas kanda kinnitada. Kuid Kiisude-Küla oli teistest erinev. Kiisude-Külas oli igal kiisul oma hooldaja, kelleks oli inimene. Kiisud käisid uhkelt oma külas ringi ja näitasid oma ilusat karvkatet. Hooldajad pesid kiisude ees teed.

Kohe, kui hulkurkiisu külla sisenes, hoiti temast eemale. Ta oli ju räpane ja tal ei olnud oma hooldajat. Levis isegi kuuldus, et hulkurkiisu ei oska nurruda. Kiisude-Külas oli nurrumine kõige tähtsam. Iga kuu korraldati nurrumisvõistlusi, kus valiti kõige kenama nurruga kiisu. Meie hulkurkiisu muutus väga kurvaks, sest kõik põgenesid kui teda nägid või näitasid tema poole oma kõige pikema vurruga, mis oli muide kõige suurem solvang üldse.

Ühel päikesepaistelisel päeval linnas jalutades märkas teda Kiisude-Küla emand. Ta peatus, vaatas selle kasimata kiisu poole ja sõnas: "Ah, et sina oledki see räpane kõuts, kellest terve külakiisukond räägib!" Kuna Kiisude-Küla emand vihkas mustust, tahtis ta seda räpast kassi pagendusse saata. Tema kurjade plaanide väljamõtleja musta kasukaga kass Tom oli juba salasepistsuse väljamõelnud. "Kas sa teadsid, et kõik Kiisude-Küla kiisud peavad nurrumisvõistlusest osa võtma vähemalt kord aastas? Uustulnukad peavad juba esimesel kuul osalema." Hulkurkiisu meel läks juba päris kurvaks. Ta ei öelnud midagi, sest Tiigrimäe tiigrid olid õpetanud, et vaikimine on kuld. Vastust saamata jätkas emand upsakalt: "Nurruvõistlus toimub homme keskpäeval Suurel Laval," ja emand lahkus elegantselt käpakesi ette visates. Hulkurkiisu tuju oli nüüd ikka päris halb, kuid ta ei heitnud meelt ja läks endale öömaja otsima.

Järgmisel hommikul oli ta veidi pabinas ja otsustas minna jalutama. Kuna ta oli parajasti seotud emanda totakatest sammudest mõtlemisega, kõndis ta ühele aadli soost kiisu isandale otsa. Hulkurkiisu õnnetuseks oli see Kiisude-Küla prints. "Huh! Kui räpane kass! Kas sa siis ei tea, et printsile peab teed andma? Sinu pärast on mu kasukas porine!" Hulkurkiisu ei märganud printsi kasukas erinevust, kuid siiski noogutas viisakusest ning põgenes, jättes maha Kiisude-Küla printsi ja tema kasukat puhastavad hooldajad.

Peagi jõudis ta Suure Lava juurde. Hoolimata varajasest tunnist, oli juba näha palju erinevaid kiisusid. Hulkurkiisu tundis taaskord kerget pabinat, kuid rahustas end kiiresti, tuletades meelde, et ta on alati oodatud Jõehobude-Jõekülla.

Tunnid möödusid kiiresti ja nurruvõistlus võis alata. Terve Kiisude-Küla elanikkond oli kogunenud kesklinna Suure Lava äärde. Osalejate arv ulatus paarikümneni. Hulkurkiisu oli jäetud kõige viimaseks, et kõik tema üle kaua naerda saaksid. Hulkurkiisu vaatas kõiki osalejaid ja kuulas nende kaunikõlalist nurrumist, kuid talle tundus, et midagi oli valesti. Hoolimata nende kaunist hääletämbrist, puudus nende nurrus armastus.

Üsna pea oli tema kord Suurele Lavale astuda. Hulkurkiisu ei kartnud lava ega publikut. Ahvi-Puuriigis oli ta õppinud kõnekunsti ning Paabulinnulagendikul õppis ta modellindust. Ei puudunud tal ka kogemus näitlemisega, sest veetis eelmine aasta paar kuud Aara-Puuris. Ta jalutas lava keskele ja tõi kuuldavale imearmsalt kõlava "Mäu!" Alguses vaikis jahmunult terve vaatajaskond. Keegi ei olnud kunagi kuulnud nii kena mäugumist. Kui keegi üritas Kiisude-Külas meenutada, siis nad jõudsid tõdemusele, et hulkurkiisu häält ei olnud keegi varem kuulnud. Kuna emanda käsk oli hulkurkiisu välja naerda, tegid nad seda. Hulkurkiisu sai disklahvi ning ta jooksis kaugele Kiisude-Küla piiri äärde.

Kiisude-Küla piir oli määratletud porise kraaviga, mille vesi tuli ülimalt puhtast järvest, mida kutsuti Luikede-Järveks. Seal elas luikede kuninglik sugu. Ainult Lõvi oli neist suursugusem. Luiketele ei meeldinud Kiisude-Küla kiisud. Luikede arvates olid nad liiga ennasttäis ja pidasid ennast kõige tähtsamaks.

Hulkurkiisu aga ei teadnud sellest midagi ja jalutas pahaaimamatult mööda kraavi kuni jõudis järveni. Ta hüppas vette ja sulistas seal rõõmsalt. Talle oli vesi alati meeldinud. Peagi olid ka luiged platsis. Luikede kuninganna ujus ette ja kõneles: "Sina, Kiisude-Küla kiisu, mida sa meie territooriumilt tahad?" Hulkurkiisu vastas oma kauni mäugumisega: "Vabandage, et ma Teie järve rahu rikkusin, kuid mul ei ole kuhugi minna. Kiisude-Külas mind ei taheta." Kuninganna naeratas hulkurkiisule. "Siis sa võid veidikeseks meie juurde jääda." Hulkurkiisu mäugus rõõmsalt ja tegi vee all kukerpalli. "Tänan Teid, lahke luigekuninganna!" Peagi tuli kiisu päikse kätte oma kasukat kuivatama. Niimoodi päiksepaistel mõnuledes jäi ta kiiresti magama.

Magades ei märganudki hulkurkiisu, kui üks tundmatu isane kass teda uudistama tuli. See kass käis ümber hulkurkiisu ja nuusutas teda, kuid ei tihanud äratada. Nii ta siis heitiski hulkurkiisu kõrvale magama.

Paari tunni möödudes ärkas hulkurkiisu üles ja ehmus, kui nägi enda kõrval isast kassi magamas. Kure-Pesas õpetati ju, et enne abielu ei tohi ühegi isasega magada ja pärast abielu võib ainult oma mehega. Kiisu hakkas paanitsema ja selles suures paanikahoos ei märganudki, et kass juba ärkas, enne, kui kass rahulikult sõnas: „Mis on su nimi, kaunis kiisupreili?“ Hulkurkiisu võpatas ja vastas oma armsal häälel: „Sa ei tohiks minuga suhelda. Mind visati Kiisude-Külast välja.“ Kass ohkab ja sõnab: „Ära muretse nende pärast. Nad on rumalad. Tule, lähme koos tagasi Kiisude-Külla!“ Kiisu arutleb vaikselt endamisi, kuid otsustab siis kaasa minna.

Kiisude-Külas teistest kassidest möödudes jäid kõik vaikseks ja vaatasid neile imestunult järgi. Hulkurkiisu oli kindel, et kõik vihkavad teda ja käis pea norus ning ei märganud, et kass juhatas ta otse kuningalossi. Kiisu ärkas oma mõtteist, kui kassiemand kiljatas: „Issand, Charles, kus sa olnud oled? Ja kelle sa endaga kaasa oled võtnud?“ Kass, kes hulkurkiisu lossi tõi, sõnas rahulikult: „Ma rändasin ilmas ringi ja tõin nüüd meie Kiisude-Külale tulevase kuninganna.“ Nii kiisu kui ka kassiema olid sellest üllatunud.

Prints viis kiisu kiiresti enda tuppa ja rääkis talle, kuidas kiisust võiks saada uus kuninganna. Alguses oli kiisu sellele vastu, ta ei tahtnud olla kuninganna, vaid ilmas edasi rännata. Kuid siis otsustas prints, et jätab oma kohustused ja läheb koos kiisuga. „Kuidas ma sind kutsun, armas kiisupreili? Ma ei ole sinu nimegi kuulnud.“ küsis Charles. Kiisu kohmetus kergelt. „Mul ei ole nime.“ Prints naeratas ja sõnas lahkelt: „Siis ma kutsun sind Mäu’ks, sest sa teed nii ilusat häält.“

Prints ja Mäu otsustasid öösel lossist põgeneda, sest kassiemand oli printsi plaanide vastu. Nad põgenesid Kiisu-Külast ja rändasid ilmas kuni otsustasid Lõvi-Savanni elama jääda. Kui nad ei surnud ei ole, elavad nad ikka veel õnnelikult suursuguste lõvide klannis.

Mis aga sai Mäu nurrumisest? Ühel kenal õhtupoolikul, läksid Charles ja Mäu päikeseloojangut vaatama. See oli nii romantiline, et Charles ei suutnud end tagasi hoida ja pani oma nina vastu Mäu nina, see oli kiisude suudlus. Kuna see meeldis Mäule kohutavalt, siis nurrus ta selle peale. Mäu nurrumine oli maailma kõige ilusam. 
---
Minu kirjutatud muinasjutt Kailile. Enamik on kirjutatud koolis saksa keele tunnis ja lõpp on kirjutatud kertu korbis. :D